Otsustasin ikkagi siia filmide ja seriaalide arvustusi kirjutada, sest meile kõigile meeldib neid vaadata ja vaadata. Tavaliselt alustan õhtusöögi ajal ja vaatan mitut seriaali korraga ehk siis igast ühe seeria õhtul. Ja miks ma eelistan telesarju vaadata – selgitan hea meelega.
Korraliku filmi leidmine on sageli vaevarikas ja mõnikord tänamatu. Vahel kulutad palju aega otsimisele ja siis hakkad vaatama ja selgub, et see on päris ... noh, ühesõnaga, sa ei taha seda väga vaadata. Aga kui leiad hea sarja, siis vaatad seda kaua, vaatad ja naudid. Eriti kui hooaegasid on 5 ja eelistatavalt 20 ja igas sarjas on 25. Aga mitte iga kord ja kõigil pole nii vedanud.
Nii et kui rääkida seriaalist "Significant Other" (2023), siis see ei saa hooaegade arvuga kiidelda, sest see ilmus just äsja ja pealegi on sellel juba märgitud "Lõpetatud" märk ega ka number. episoodidest - neid on ainult 6. Aga mis ta mu tähelepanu äratas ja mind huviga lõpuni vaatama pani? (Võttes arvesse õhtuse sarja, kulus mul peaaegu nädal).
Esiteks on see ingliskeelne sari. Kui aus olla, siis olin mitu aastat kindlalt seisukohal, et telesarjad jagunevad ingliskeelseteks ja kõikideks muudeks sarjadeks. Ei, muidugi, ma sain hiljem teada, et on ka Austraalia sarju, mis on väga-väga tähelepanu väärivad (koos Uus-Meremaa omadega), ja Rootsi-Taani, ja Norra ja Prantsuse omad ka, kuhu sa lähed ilma nendeta. . Aga neist kõigist lähemalt hiljem.
Teiseks näitlejad. Meespeaosa tegija on mulle täiesti võõras ja see ei avaldanud mulle aga sugugi muljet, nagu ka tema tegelaskuju. Kes, ilma et oleks olnud aega midagi head öelda või midagi head teha, kriipsutas kohe kõik maha mingi jama öeldud või tehtud ja täiesti, metsikult mõttetu ja põhimõteteta. Aga naisrolli tegija Katherine Parkinson avaldas mulle isegi "Doktor Martinis" väga muljet ja kuigi tema seal filmimisest on möödas peaaegu 20 aastat, pole ta kaotanud ei oma sarmi ega näitlejameisterlikkust, sest sa usud teda. , ja sa imetled teda ja kuskil sa isegi armud.
Seega, kuna telesari on ingliskeelne, on sellel omamoodi tabamatu võlu, mis on omane kõikidele inglise telesarjadele. Seda ei saa sõnadega kirjeldada, seda tuleb näha ja tunda ning soovitavalt mõlemat korraga.
Mis puudutab süžeed, siis pole mõtet seda ümber jutustada. Aga väga rõõmustav oli see, et iga kord, kui hakkas tunduma, et süžee on sügavale alla libisenud ja kindlalt rahvarohketel pop-relvadel seisnud - kohe juhtus mingi võlutrikk ja sarja väärtus tõusis minu silmis kiiresti taevakõrgustesse. enamiku seeriate jaoks kättesaamatu.
Aga žanri unustasin ma sootuks mainimata. See on komöödia ja melodraama korraga.
Nii et nautige oma vaatamist. Ja palun kirjutage oma kommentaarid ja vaatamismuljed allpool olevasse kommentaaride jaotisse.
